Kuidas kaitsta end isekaks muutumata?

Oskus oma huve kaitsta tähendab oma arvamuste, nõudmiste ja õiguste väljaütlemist ja eneseaustust. Enesekindel inimene, kes ennast ja teisi austab, väljendab end avameelselt, näitab oma suhtumist ja tõekspidamisi välja selgelt ja arusaadavalt, aga teisi solvamata. Ta võtab oma tunnete, väljaütlemiste ja käitumise eest vastutuse ja laseb ka teistel mõista endaga toimuvat. See on igati normaalne käitumisviis, sest igaühel on oma õigused, nõudmised ja arvamus. Igal inimesel on õigus oma arvamust ja huve kaitsta, aga seda ei saa teha teiste arvelt. Enesekindlad inimesed tajuvad toimuvat realistlikult, ei suurenda ega pisenda fakte, ei püüa neid varjata. Iga enesekindel inimene tahab teada, kes ta ise on ja kes on teised, ta käitub loomulikult ega püüa näida parem tegelikkusest.

Kui inimesel on õigus oma huve kaitsta, siis on tal ju õigus olla mõnikord ka egoistlik. Ka emal, kes kogu aeg oma lapsega tegeleb, on vahel õigus enda ajale ja ta peab saama mõnikord ka puhata, et ta suudaks olla hea ema. Kui kogu aeg loobutakse enda soovidest ja õigustest, siis tekib teine äärmus, mis on ülemäärane ohvrimeelsus. Kumbki äärmus, ei liigne egoism ega liigne altruism, pole inimese enda jaoks hea. Kavaldamise taktikat võib kasutada malemängus või sõdades, aga lähedaste inimestega suheldes ja hästitoimivas töökollektiivis või sõpruskonnas on see vastuvõetamatu. Manipuleerimine ja kavaldamine tekitab rohkelt intriige ja segadust (eriti töökollektiivis).

Kuidas inimesed ennast kaitsevad?

Liigne agressiivsus või hirmutamine

See on levinuim viis end kaitsta. Ülemäärase agressiivsuse taga on varjul alati suur ebakindlus. Ka ennast austav inimene võib muutuda mõnikord agressiivseks, kui tahab millelegi lõppu teha (näiteks ülemuse väljakannatamatule terrorile). Kui teise osapoolega annab probleemist avatult rääkida, on võimalik agressiooni vältida. Aga mõnikord ei tule teine pool üldse vastu. Hirmutamisega tegelevad sageli just võimupositsioonil olevad inimesed. Kui teine osapool on agressiivne, siis tuleks säilitada rahu või lihtsalt lahkuda. Keegi ei peaks laskma end solvata või hirmutada. Karjumisele samaga vastamine aga näitab, et ollakse ise samasugune.

Abitus

See on vastupidine taktika agressioonile, apelleeritakse vaid headusele ja kaastundele. Mõned arvavad, et peavadki olema üliabivalmid ja alandlikud, kas siis oma positsiooni, vanuse, iseloomu vms. tõttu. Abitutel inimestel on raske normaalselt abi paluda, nende abipalve on pigem kui mangumine. Inimene ise ei austa ennast ja kahtleb oma võimetes, ei ärata teistes mingit lugupidamist. Abitust võivad ilmutada isegi mõned ülemused. Ilmselt suudavad kõik inimesed (v.a. väikesed lapsed, erivajadustega või seniilsed inimesed) oma igapäevamurede ja kohustustega enam-vähem hakkama saada. Kui keegi abi mangub, siis ei tasuks kohe appi joosta, sest näiliselt abitud inimesed on väga osavad manipulaatorid. “Kala” asemel võiks anda “õnge”, et inimene saaks ise ennast aidata.

Süüdistamine

Inimene sunnib teisi end süüdlasena tundma. Süüdistada võib teisi egoismis, hoolimatuses, ükskõiksuses, milles iganes. Kui keegi pakub pealetükkivalt oma abi, ilma et seda oleks küsitud, siis ei peakski seda mõtlematult vastu võtma, sest hiljem võidakse nõuda vastuteenet. Omakasupüüdmatu abi ei eelda vastuteenet. Üliagarad vanemad kipuvad laste eest nende elu elama ja hiljem süüdistavad neid tänamatuses. Alati, kui keegi pealetükkivalt abi nõuab või pakub, võiks mõelda nii, et raskused võivad olla just selline hea õppetund, millega inimene ise peab hakkama saama. Keegi ei saa ju elada elu kellegi teise eest. Endast lugupidavad inimesed abistavad küll teisi, aga teevad seda ilma tänu ja vastuteeneid ootamata, nad ei püüa abivajaja eest kõike ära teha ega torma esimesena appi.